Vapsik (Vespa) on ühiseluliste voltherilaste perekond ühisherilaste alamsugukonnast.
Eestis tuntuim liik on vapsik, kelle järgi perekond on nime saanud.
Need on kõige suuremad ühisherilased. Kõige suuremad on liigi Vespa mandarinia esindajad – kuni 55 mm pikkused.
Taksoni autor on Carl von Linné (1758).
Perekonna nimi Vespa tähendab 'herilane'.
Perekonda Provespa on peetud vapsikule eriti lähedaseks,[1] kuid uuemate uuringute järgi on vapsik teistest ühisherilastest kõige varem eristunud.
Vapsiku perekonnas on umbes 23 liiki:[2]
Aastal 2013 panid Adrien Perrard jt morfoloogiliste ja DNA järgnevuste uuringute põhjal ette kladogrammi.[3]
Vapsikud elavad põhiliselt põhjapoolkeral. Nad esinevad troopikas kuni parasvöötmes, kusjuures perekonna leviku kese on Kaug-Idas, kust mõned liigid levisid Kagu-Aasia ja mõnede Vaikse ookeani lõunaosa saarte kaudu Uus-Guinea saareni välja. Lääne pool kuni Euroopani esinevad vapsik ja Vespa orientalis. Vapsik kodunes ka Põhja-Ameerikas.[4]
Kõige tuntum on vapsik, kes on levinud Euroopas (välja arvatud 63. laiuskraadist põhja pool). See on ainuke liik Põhja-Ameerikas, Ukrainas ja Venemaa Euroopa-osas (välja arvatud Kaug-Põhjas). Idas ulatub tema levila Uurali ja Lääne-Siberini (leitud Hantõ-Mansiiski, Surguti ja Neftejuganski ümbrusest). Mitmel pool Venemaal on ta hävimisohus. Põhja-Ameerikasse viidi vapsik kogemata 19. sajandi keskel, seal elab ta praegu umbes samadel laiuskraadidel nagu Euroopas, kuid Põhja-Ameerika lääneosas pole teda kohatud. Aasias elab ta Lõuna-Siberis, Kasahstanis ning Põhja- ja Ida-Hiinas.
Vespa mandarinia elab Primorje krais, Hiinas, Koreas, Taiwanil, Kambodžas, Laoses, Tais, Indias, Nepalis, kuid kõige levinum on ta Jaapani mägedes (sealset alamliiki Vespa mandarinia japonica hüütakse varblasmesilaseks (suzumebachi). Veel kohtab teda poolkuivades Lääne- ja Kesk-Aasia subtroopilistes piirkondades, Lõuna-Euroopas ja Põhja-Aafrikas.
Kogu Aasia troopikas, samuti Prantsusmaal ja Hispaanias esineb Vespa velutina, kes ehitab pesa puude okstele ja peab jahti mesilastele.
Suur fossiilne vapsikuliik on teada Oligotseeni lõpust või Miotseeni algusest Cannon Ferryst (Põhja-Carolina).[5]
Vapsikud on suurimad ühisherilased, nende tööherilased on enamasti kuni 20 mm pikkused. Himaalajas esineval liigil Vespa ducalis võib emaherilane olla kuni 40 mm pikkune ja tema tiibade siruulatus võib olla kuni 80 mm.
Nad on enamasti silmatorkavat värvi, pruuni kuni mustjaspruuni põhivärviga ning jõuliselt kollase mustriga rindmikul ja tagakeha seljaloogetel.[6] Vapsikute kollane on tavaliselt tumedam kui teistel ühisherilastel.
Teistest ühisherilastest erinevad nad suuruse ja pea ehituse poolest. Tagumised tema kolmest täppsilmast on teineteisele lähemal kui liitsilmadele ning neile lähemal kui kuklale.[7] Kiirmik on suhteliselt laiem kui teistel ühisherilastel. Neil on eest ümar kõht.
Vastsetel on pea eestvaates dorsoventraalselt kergelt lamenenud kuni ümar. Pea laiuse ja kõrguse suhe on 1,21...1,50, pea laiuse ja suiste laiuse suhe 1,33...1,61. Laubavagu on selgelt väljendunud. Ülahuul on alusel kõige laiem. Ülalõuad on suhteliselt lühikesed.[8]
Vastsed on peamiselt loomtoidulised, valmikud jahivad neile teisi putukaid. Väga harva söövad nad raibet. Keskmise suurusega (300 kuni 400 isendit) pere saak kõrghooajal on pool kilogrammi päevas. Saagi surmamiseks kasutavad nad nõela ja võimsaid lõugu. Suuruse ja tugeva mürgi tõttu suudavad nad surmata küllaltki suuri putukaid, sealhulgas mesilasi, ritsiklasi, teisi herilasi ja rändtirtse. Saagiks on tavaliselt kärbsed, mesilased ja ka väiksemad herilased. Ohver näritakse täielikult läbi ning söödetakse suspensioonina vastsele.
Valmikud söövad süsivesikurikast toitu magusate mahlade näol, nagu tamme- või saaremahl, käärivad langenud viljad (sealhulgas aias) ning nektar, täide eritised, mesi. Vapsikud uuristavad end puuvilja sisse. Kui võtta kätte puuvili, kus vapsik on sees, võib ta pista.
Nende paberitaolisest massist pesadel on mõnel liigil kuni 10 kärjekorrust. Erinevalt teistest herilastest koguvad nad materjali mädanenud kändudest ja kaseokstest, sellepärast ei ole nende pesad hallid, vaid pruunid. Nad pesitsevad puuõõntes ja pööningutel, troopikas riputavad pesa puuokste külge.
Vapsikud mobiliseeruvad kaitseks kogu kolooniaga. See võib olla loomadele ja inimestele ohtlik. Ohu korral väljastab vapsik häireferomooni, mis aktiveerib teisi vapsikuid rünnakuks.
Vapsikut ei ole soovitatav pesa lähedal tappa, sest siis võib kogu koloonia rünnata. Rünnakut võivad ajendada ka materjalid, mis feromooni seovad, sealhulgas rõivad, nahk, surnud vapsikud ja nende saak, mõned maitseained, mis sisaldavad pentanoole ja deküüleetreid.
Vapsikutel Vespa analis parasiteerivad putukad lehviktiivaliste seltsi sugukonnast Stylopidae.
Vapsikupiste on inimesele valus. Selle mürgisus oleneb liigist. Mõne vapsiku piste ei ole valusam kui teiste putukate oma, mõned liigid on aga kõige mürgisemate putukate seas. Vapsiku (Vespa crebro) ja enamiku teiste vapsikuliikide mürk on vähem mürgine kui mesilasemürk. Astel ei jää haava sisse, kuid vapsik võib pista mitu korda järjest. Aasia liikide mürk on tunduvalt mürgisem kui Euroopa omadel, nad on ka suuremad. Vapsikupiste valu on umbes võrreldav meemesilase piste valuga ning paikneb Schmidti nõelamisindeksi keskel (mõõdukas valu). Seega ei ole vapsikupiste valusus vastavuses tema suurusega.
Vapsikupiste tagajärjed sõltuvad organismi reaktsioonist. Kui mürki on palju, võib tekkida küllaltki tõsine põletik. Allergilise reaktsiooni tagajärjed on tõsisemad; üksikutel juhtudel põhjustada surma, kui anafülaktilise šoki korral kohe arstiabi ei saa. Kui pisteid on palju (näiteks kui ründab terve koloonia), on võimalik surm. Jaapanis sureb Vespa mandarinia piste tagajärjel igal aastal kuni 40 inimest; see piste halvab närvisüsteemi[9]
Nad hävitavad nii kahjurputukaid kui ka mesilasi. Inimestele ja koduloomadele on nad ohtlikud.
Kuigi rahvapäraselt kutsutakse vapsikut sageli vaablaseks, on tegemist täiesti erinevate putukatega. Vapsiku tunneb ära tema "herilasetalje" järgi, mis on arenguline mälestus sipelgast. Vaablase rindmik on tagakehaga laialt ja jäigalt ühendatud. Taimtoiduline ja inimese ohutu vaablane muneb oma vastsed taimekiudude, puidu või teiste putukate vastsete sisse. Vapsiku täiskasvanud isendid toituvad nektarist ja taimemahladest, aga vastseid toidetakse putukatega. Erinevalt vaablasest võib vapsiku torge osutuda ülitundlikule inimesele eluohtlikuks.[10]
Vapsikuks (inglise hornet) võidakse nimetada ka teisi suuri herilasi, eriti metsaherilast Dolichovespula maculata, kes elab Põhja-Ameerikas (inglise keeles bald-face hornet), kuigi ta on elevandiluuvarjundiga must. Teine näide on saviherilaste hulka kuuluv Austraalias elav üksikeluline Abispa ephippium.
Vapsik (Vespa) on ühiseluliste voltherilaste perekond ühisherilaste alamsugukonnast.
Eestis tuntuim liik on vapsik, kelle järgi perekond on nime saanud.
Need on kõige suuremad ühisherilased. Kõige suuremad on liigi Vespa mandarinia esindajad – kuni 55 mm pikkused.
_(1).jpg)
